Siis näeb peaaegu igaüks

Tuleb tunnistada, et ma ei ole eriti salliv kõikvõimalike parasogade asjus ning järgnev kirjakoht annab suurepäraselt edasi minu suhtumise taolistesse tegelastesse ja nende uuringutesse.

— Хоть нашли чего? — спросил Руслан.

— А кто их поймет? Чуть стемнеет, начинают видеть. То один, то другой. А совсем темно станет, так каждый второй видит.

«Kas on vähemalt midagi nähtud?» küsis Ruslan.

«Kes neist aru saab! Kui hämaraks läheb, hakkavad nägema. Kord üks, kord teine. Ja kui päris pimedaks läheb, siis näeb peaaegu igaüks.»

See suurepärane vestlus toimus Kiira Sošinskaja (1933–) jutus «Vaeseke» (Бедолага, 1966, ek 1976) ning selle pisikeses taigajärves elava «meremao» loo tõlkis eesti keelde Juhan Nurme.

Ülaolev pilt illustreeris jutu esmatrükki ning mul on suuri kahtlusi, et pildi autoriks on samuti Kiira Sošinskaja.