Looja asi pole jagada allkirju

Loen juba pool aastat Vaapo Vaheri raamatut «Kino on saatan, kes imeb su rinda: Vene kino katekismus» (2009) – mitte et raamat igav ja halb oleks, aga sellist kaheleheküljelistest sutsakatest koosnevat tüsedat köidet on minuarust üsna võimatu jutuka kombel järjest lugeda. Täna hommikul jõudsin leheküljele 260 ja seal oli tore lõik Eesti filmikunsti asjus.

Eesti nõrguke filmiloome ei üritagi linale manada realistlikke, aktuaalseid ja ärevaid sotsiaalseid käärimisi, mis paneks proovile eestlase psühhofüüsika, avaks psühhogeenseid foone. Justkui eestlase hinges ei hõõgukski võõrviha, venehirm, kaitserefleksid, justkui siinne muulaste ühiskond ei tukslegi psühhosurutuses, mis paiskab neid narkouima ja kriminaalsesse raevu. Justkui meie ühiskonnas ei põrkukski ega seguneks eri kihtide psühholoogilised ja sotsiaalsed väljad ning aurad, sigitades vaimseid paradokse. Looja asi pole jagada allkirju poliitilistele avaldustele, tema kohus on valada oma ängid kunstivormi.

See tsitaat on teine lõik Vaapo Vaheri kirjatükist «Surematu Danila», mis lahkab filmi «Vend» (Брат, 1997) fenomeni.