Nüüd lähevad ajudki

Alljärgnev meeleolukas sõjavangide sitamaja stseen meenus mulle, kui Eesti meedia hakkas miskite kaksikute militaarkatsumustest pajatama.

An American near Billy wailed that he had excreted everything but his brains. Moments later he said, 'There they go, there they go.' He meant his brains.

Ja hurmav maakeelne tõlge:

Üks ameeriklane Billy kõrval halises, et ta oli endast välja heitnud juba kõik peale ajude. Mõni hetk hiljem ta ütles: «Nüüd lähevad needki, nüüd lähevad needki.» Ta mõtles oma ajusid.

Tsitaadi allikaks on Kurt Vonneguti romaan «Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda: Sunnitud tants surmaga» (Slaughterhouse-Five, or The Children's Crusade: A Duty-Dance with Death, 1969, ek 1971, 2003). Selle ehk omanäolisema sõjaromaani tõlkis eesti keelde Valda Raud.

Kui leping ei maksa enam...

Kui lepingu üks osapooltest ühepoolselt lepingut muudab, see olukord pole sugugi uus nähtus – juba Eesti kirjandusklassika kirjeldas...

«Kuis nii ära muudetud?!» hüüdis Vanapagan imestunult. «Mul on ju leping.»

«See ei maksa enam,» ütles Peetrus.

«Kuis nii ei maksa enam?!» karjus Vanapagan kord-korralt ikka suuremas imestuses, mis muutus juba ärevuseks. «Ta on ju kahe poolt alla kirjutatud, üksi ei saa ometi niisugust lepingut muuta.»

Nõnda kirjutas A. H. Tammsaare oma viimase romaani «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1939) n-ö eelmängus.

Kes oli Shakespeare?

Loojal on elu ja on looming ning need kaks asja omavahel eriti ei kohtu, aga lihtrahvas sellest tea, sest kuidas muidu saaks vohada elulookirjanduse äri.

Kes oli Shakespeare? Me suurt ei tea, aga need detailid, mis me teame, on väga ebahuvitavad. Salakütt, kes vastu tahtmist abiellus endast vanema naisega, põgenes ta juurest Londonisse, tuli tagasi Stratfordi ja suri ära. Mis selles huvitavat on? Tema elu ei aita meil ta teoseid paremini mõista.

See tsitaat on võetud heast ja üsna mitmekülgsest juubeliintervjuust «Mihhail Lotman: karta on mugavam kui julgeda».

Looja asi pole jagada allkirju

Loen juba pool aastat Vaapo Vaheri raamatut «Kino on saatan, kes imeb su rinda: Vene kino katekismus» (2009) – mitte et raamat igav ja halb oleks, aga sellist kaheleheküljelistest sutsakatest koosnevat tüsedat köidet on minuarust üsna võimatu jutuka kombel järjest lugeda. Täna hommikul jõudsin leheküljele 260 ja seal oli tore lõik Eesti filmikunsti asjus.

Eesti nõrguke filmiloome ei üritagi linale manada realistlikke, aktuaalseid ja ärevaid sotsiaalseid käärimisi, mis paneks proovile eestlase psühhofüüsika, avaks psühhogeenseid foone. Justkui eestlase hinges ei hõõgukski võõrviha, venehirm, kaitserefleksid, justkui siinne muulaste ühiskond ei tukslegi psühhosurutuses, mis paiskab neid narkouima ja kriminaalsesse raevu. Justkui meie ühiskonnas ei põrkukski ega seguneks eri kihtide psühholoogilised ja sotsiaalsed väljad ning aurad, sigitades vaimseid paradokse. Looja asi pole jagada allkirju poliitilistele avaldustele, tema kohus on valada oma ängid kunstivormi.

See tsitaat on teine lõik Vaapo Vaheri kirjatükist «Surematu Danila», mis lahkab filmi «Vend» (Брат, 1997) fenomeni.